Kontoripinnad, mis kohanevad sinu vajadustest lähtuvalt. Loe lähemalt

Gert Jostov:linnade areng rahvarohkest targaks

Linnade arengut, mis toimub käsikäes majanduse ja kogu tsivilisatsiooni edenemisega, on seni mõõdetud eelkõige kvantiteedis. Ent elamisväärsuse parandamise nimel väärib tähelepanu ka kvaliteet. Seepärast ongi oluline muuta linnad targaks. Kuidas see võiks toimuda?

Räägime esmalt kvantiteedist. Eelmisel aastal levis sotsiaalmeedias mitu videodiagrammi maailma suurimate linnade kohta
viie aastatuhande jooksul, täpsemalt viimasel 500 aastal ja ka prognoos kuni aastani 2300. Erinevat statistikat sisaldavad videoklipid aitavad kainestada liiga Euroopa-keskset maailmakäsitlust.


Tänaseks on taastunud olukord, mis valitses alates linnade tekkest kuni 19. sajandi keskpaigani – nimelt enamus 20 suurimast linnast asus ja asub nüüdki Aasias. 16. sajandil oli suurim linn Peking, 17. sajandil Istanbul, seejärel taas Peking. Alles 1826. aasta paiku sai tööstusrevolutsiooni toel maailma suurimaks linnaks London, sajand hiljem New York. USA enesekehtestamine nii poliitikas kui majanduses väljendus ka linnade kiires arengus.

Pärast teist maailmasõda hakkas Aasia uuesti tõusma – esmalt vaikselt, seejärel üha hoogsamalt. 1964. aastal toimusid olümpiamängud juba maailma suurimaks linnakss aanud Tokyos. Algul Jaapan, siis Korea, Hiina ja India – kõik kasvatasid oma majandust, rahvaarvu ning keskklassi. Aastal 1998 lõpetasid Kuala Lumpuri rajatud Petronase kaksiktornid USA pilvelõhkujate toretsemise kõrgeimate ehitiste nimekirja tipus.

Aasia ülekaalu näitab, et järjest enam jõukeskusi kerkib esile just sealt. Lähema kümnendi jooksul saab rahvaarvult suurimaks riigiks India ning seejärel suurimaks linnaks Tokyo asemel kas Delhi või Mumbai. Instituudi Oxford Economics andmetel on aastatel 2019–2035 kümme kõige kiirema SKP kasvutempoga linna just Indias. Majanduses valitseb pax Asiana, finantsturge suunab hommikumaine mõttelaad.

Õppigem Aafrika majandusgeograafiat!

Käesoleva sajandi viimaseks veerandiks saab ilmselgeks, kuivõrd on vahepeal jõudnud kasvada must manner. Juba praegu asuvad 20 kõige kiiremini kasvava elanike arvuga linna enamjaolt Sahara-taguses Aafrikas. 21. sajandi lõpuks saavad maailma suurimateks linnadeks Lagos, Kinshasa ja Dar es Salaam. Neist Lagos ületab umbes saja aasta pärast esimesena 100 miljoni elaniku piiri. Aastal 2100 on maailma 20 suurimast linnast 13 Aafrikas ja 7 Aasias. Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika linnad ei pääse enam ammulöögile. Pariisi ning New Yorgi asemel on tegijad näiteks Niamey ja Lilongwe.

Väljend pax Africana tähendab Aafrika asjade rahumeelset otsustamist Aafrika enda poolt, mitte kogu maailma paika sättimist Aafrika pilli järgi. See peegeldab häbiväärsel orjakaubitsemise perioodil tõsiselt kannatada saanud Aafrika rahvaste eneseuhkuse aeglast, aga kindlat taastumist.

Kontinendi ühe eestkõneleja, endise ÜRO peasekretäri Kofi Annani hinnangul on Aafrika olulisim väljakutse töökohtade loomine. Igal aastal lisandub Aafrika tööturule 11 miljonit noort. Kui nad tööd ei leia, saavad neist järjekordsed paadipõgenikud või röövlid ja terroristid, kes juba praegu tapavad rohkem inimesi kui kurikuulsad islamiäärmuslased.

Aafrika esiletõusu võimalused sõltuvad neist endist: kas suudetakse mitmekesistada majandust ja luua töökohti ning kas valitsused on võimelised looma turvalise keskkonna investeeringuteks, hariduseks,taristu ja energialahenduste arendamiseks. Selleks on vaja aga demokraatliku mõttelaadiga liidreid, mitte üksnes jõuargumentide keelt mõistvaid sõjardeid ja korruptante, kes ahnitsevad rikkuseväga kitsa ringi kätte.

Loomulikult võivad Aafrika jõulist tõusu väärata ka kasvavad mured seoses jäätmemajanduse ja kliimaolude muutusega. Tulevane maailma suurim linn Lagos on Aafrika finantskeskusena hädas ülikiirest kasvust tingitud probleemidega transpordikorralduses, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ning elektrivõrkude rajamisel miljonitele slummielanikele. Liiga suur kasv on nuhtlus.

Maailma esimene kinnisvarakoodeks

Linnade areng alates sumerite kuninga Gilgameši aegsest Urukist, mis oli 5000 aastat tagasi maailma suurim asula, on alati toimunud kolletena levides. Jõesuudmeis või koolmekohtades tekkisid inimeste ja kaupade liikumisteedel sõlmpunktid, kus hakkas laienema püsiasustus ning arenema kirjakultuur. Linnastumisest sai alguse ka riikide teke. Vajadusest reguleerida senisest tihedamalt elutsevate inimeste vahelisi suhteid kasvas välja õigussüsteem.


Varem hoidsid linnade arengut kontrolli all ilmalikud või vaimulikud valitsejad, kelle residentsi ümber rajati kogu muu asustus, sageli kontsentriliste ringidena. Valitsejate esmane kohus oli tagada kogukonna turvalisus. Nii Varbola Jaanilinna kui ka Tallinna vanalinna põhjal teame, et turvataristu number üks on korralik linnamüür. Maailma vanim linn, muidugi kaitsemüüriga, on Jeeriko Palestiinas, kus elati juba 11 000 aastat tagasi. Enam-vähem samast ajast on pärit ka Pulli asulakoht Pärnu jõe ääres, kus müüre polnud vaja.

Kaitsemüüride rajamine sillutas teed maailma esimesele kinnisvarakoodeksile, mis on kirjas nii kristlaste vana testamendi Kolmandas Moosese raamatus kui juutide Tooras tsitaadina kõigevägevamalt endalt. Moosesele Siinai mäel antud juhistes öeldakse, et müüriga ümbritsetud linnas jääb ostetud maja igavesti ostjale, ent müüjale kuulub veel aasta jooksul pärast müüki lunaõigus. Majad külades, kus müüre ümber pole, kuuluvad aga põllumaa juurde, mis on tähtajalise kasutusõigusega.

Sellise nutika lahendusega püüti luua tasakaal kasvava linna ning seda ümbritsevate põllu- ja karjamaa funktsiooniga kinnistute vahel. Ühtlasi sooviti tagada, et maa oleks tootmisvahendina maksimaalselt kasutuses. Tänapäeval on maa viljakustsoonist sootuks olulisemad kinnistu asukoht ja ligipääsetavus. See ei pruugi aga nii alatiseks jääda:

"planeedi elanikkonna suurenedes saab järjest olulisemaks juurdepääs strateegilistele ressurssidele, sh toidule ja puhtale veele."

Kindlasti mõjutab linnade elujõulisust üha kasvav energiavajadus. Praegune Eesti jaetarbijaid ehmatanud energiahindade tõus näib olevat menukat poliitväljendit kasutades “morsipidu” nende tarneprobleemide eel, mis sel sajandil veel tulemas on.

Fookusesse nutikus ja kvaliteet

Arutledes smart city ehk nutilinna teemal, tuleb esmalt tõdeda, et Eesti digiriigi kuvand pole linnade tasandile veel laienenud. Selleks on vaja pikaajalisi ja mahukaid investeeringuid, milleks London ja New York on kindlasti olnud meist suutlikumad. Ka Helsingi on nutilinnana seni rohkem kaardil kui Tallinn. Ent eeldused eduks on olemas. Eden Strategy Institute’i koostatavasse nutilinnade edetabelisse pääses Tallinn esimest korda 2021. aastal – aga kohe tunnustusväärsele 12. kohale. Hea algus on tehtud.

Teiseks tasub märgata, et nutilinnaks saamine pole tingimata võrdelises seoses linna demokraatia määraga. Nimetatud edetabelis hoiab esikohta praegu Singapur, 50 hulgas on aga tervelt 8 linna Hiinast. Nutilinnaks saamisel hinnatakse visiooni selgust, juhtimiskvaliteeti, eelarvekasutust, finantsstiimulite ja toetusprogrammide olemasolu, talendivalmidust, inimkesksust, innovatsiooni ökosüsteemile ja nutikatele valitsemislahendustele loodud eeldusi.

Eestlane olevat eriti maias just välismaise kiituse järele, aga Tallinna kuvand nutilinnavõi rohelise pealinnana peaks eelkõige sõltuma siiski kohalike elanike rahulolust. Seega on põhjust nii Tallinna kui ka teiste Eesti linnade arendamisel keskenduda sellele, kuidas olemasolevate inim- ja maksuressurssidega pakkuda avalikke teenuseid senisest läbimõeldumalt ning säästlikumalt. Selle nimel võiks Tallinna-suurused linnad kaaluda lisaks linnaarhitektile ka linna teenustedisaineri ametikoha loomist.

Üldjuhul tähendab nutilinn IKT abil tõhusate teenuste ja parima elukvaliteediga tegevuskeskkonna loomist inimeste vajaduste järgi. Valdkondade skaala on lai, ühendades nutika energiatarbimise, transpordiplaneerimise, jäätmekäitluse jne. Ent linn on lõputult muutuv organism, mis ei saa kunagi valmis. Seepärast on olulisim ülesanne elanikega suhtlust hoida, et linn suudaks nende muutuvatele vajadustele reageerida.

Kvaliteet seisneb inimsuhetes

Projekt SmartEnCity Tartus, mis hõlmas 18 hruštšovka renoveerimist võimalikult digitargaks, tõi välja ka tehnoloogialahenduste varjuküljed, mille tagajärjeks võib loodetud tõhustamise ja säästmise asemel olla senisest suuremgi energiatarbimine. Ühtlasi tekkis põhimõtteline küsimus: kas kliimamuutust kui tehnoloogia arengutagajärjel tekkinud probleemi on üldse võimalik lahendada täiendavate tehnoloogiaarendustega?

"Parima tulemuse annab ikkagi vana hea talupojatarkus, mis ajendab esitama tülikaid miks-küsimusi ega lase kasutada keerulisi lahendusi lihtsate asemel."

Murphy seadus kehtib ka 21. sajandil.

Kindlasti huvitub iga kinnisvaraarendaja uutest tehnoloogia saavutustest, mis võimaldavad rajada ning hallata uusi objekte säästlikumalt ja tõhusamalt. Uue paljulubava tehnoloogiaga on võimalik siduda ka uued turundusvõimalused. Ent kõige parema tulemuse tagab innovatsioon, mis sünnib suhtlusest mitte andmebaaside ja elektrooniliste agregaatide, vaid inimeste vahel. Siin pole fookuses tehnoloogia saavutuste rakendamine, vaid sotsiaalsete suhete edendamine. Nõnda kujundatud linnas on tehnoloogia inimeste teenistuses, mitte vastupidi.

Sestap ongi põhjust tarka linna või tarku maju kavandades alustada sotsiaalsete protsesside kaardistamisest, õppides tundma ja samas kujundades seal elama ning töötama asuvate inimeste vajadusi ja harjumusi. Kõige targem linn on inimestele keskenduv linn. Sellises linnas tahetakse elada ka sajandite pärast. Ning siis polegi lugu, kas elanike arvult kõige suuremad linnad maailmas asuvad parasjagu Aasias või Aafrikas. Peaasi, et kodulinnas on hea elada.

Arvamuslugu avaldati ajakirjas Edasi 10.03.2022