Kontoripinnad, mis kohanevad sinu vajadustest lähtuvalt. Loe lähemalt

Professor Jenni Partanen: kvaliteetne linn meelitab ligi igasuguseid inimesi, kes muudavadlinna elavaks

Mis teeb linnast kaasaegse, huvitava ja elava linna? Millised praktilised lahendused ja tõhusad meetodid on tulevikulinnadel liiklusummikute vältimiseks? Kuidas linna targalt arendada? Technopolis Ülemiste AS-i tegevjuht Gert Jostov vestleb TalTechi tuleviku linna professori Jenni Partaneniga.

Professor Partanen, mida arvate uuendusmeelsete linnade edetabelitest, mida siin-seal sageli avaldatakse? Kas see näitab nende linnade tegelikku kasvupotentsiaali, mida saaks tõsiselt arvesse võtta ka välisinvestorid?

See on üsna keeruline. Kõik näitajad, mida on kokku 162, on ilmselt hoolikalt välja valitud ning kirjeldavad huvitavaid ja elavaid linnu. Ma ei ole investor, seega ma ei tea, kas need näitajad on neile kasulikud, aga tõenäoliselt on tegemist isetäituva ennustusega: kui ligi meelitatakse rohkem tähtsaid osalisi, tõuseb linna maine, mis meelitab omakorda ligi veelgi rohkem osalisi.

Arvan, et linnade eripärad arenevad alles välja, see tähendab, et kõikide komponentide ettearvamatul koosmõjul ilmnevad uued omadused. Lõppkokkuvõttes kirjeldavad paljud näitajad huvitavaid ja elavaid linnu (kuigi ma ei usu näiteks, et arhitektuuri kaunisus mängib siinkohal rolli!), aga mitte otsesel viisil. Peaksime jätma linnadele ruumi areneda autonoomselt, ka linnadena. Selles mõttes võivad näitajad mõjuda lumepallina – mõne jaoks hea, teiste jaoks halb.

Mis teeb linnast elava linna?

Tavaliselt on kõige tähtsam mitmekesisus, mis hõlmab huvitavat keskkonda (eri suuruses ja stiilis hooneid), inimesi (juhuslikud kohtumised võivad samuti uuenduslikke ideid tekitada), tegevusi, ettevõtteid, sotsiaal- ja kultuuriüksusi ning hoonete vanust (erisugused hooned loovad inimeste, aga ka uute ettevõtete ja kultuuriüksuste jaoks laia hinnaklasside spektri). Tähtis on ka liikuvus: mida rohkem inimesi kõnnib kuskilt mööda, seda rohkem tekib kliente, elu, kohtumisi. See kehtib nii virtuaalsete kui ka füüsiliste linnade kohta.

Füüsilises keskkonnas pärsivad juurdepääsu hiiglaslikud kvartalid ja kõik piirded (raudteed, kiirteed). Elavate linnade planeerimisel kasutatavate meetodite korral võetakse arvesse linnaelu paljusid vorme ja dünaamikat: mõista ja julgustada tuleb üksikinimeste, rühmade, kultuuriüksuste, ettevõtete ja asutuste asukoha loogikat ja vajadusi, suunates nad eelistatud kohta ilma neid liiga palju piiramata.


Tihti pööratakse tähelepanu linnakeskkonna kvaliteedile, ja ma nõustun sellega, kuigiainult pooleldi.

"Kvaliteetne keskkond ei tohiks võrduda anonüümse, steriilse, klaasi ja terast täisarhitektuuriga ega ka lihtsalt kõige uuega."

Kvaliteet on minu meelest pigem seotud kvaliteetse huvitava arhitektuuri, linnaruumi mõõdulise kooskõla (proportsioonidega, st tänavate kõrguse ja laiusega, millega modernsetes linnades tavaliselt liialdatakse), keskkonnas leiduvate üllatavate elementide, hoonete vanuse, stiili, suuruse, tingimuste, materjalide, õhkkonna ja identiteedi mitmekesisusega, aga ka kasutajate mitmekesisusega. Kui vanades linnades käivad ringi ainult ülikondades äriinimesed või turistid, teeb see linna minu jaoks võltsiks. Kvaliteetne linn meelitab ligi igasuguseid inimesi, kes muudavad linna elavaks.


Linnades meeldivad mulle tõelisena tunduvad tänavad (kus hooned on ehitatud kokku või üksteise lähedale ja nende vahele ei jää väljaku jagu ruumi), eri identiteediga linnajagude mitmekesisus, natuke veidrad keskkonnad, nagu vanad tööstuspiirkonnad, mis elavad uut elu tänu vanade hoonete uutele kasutusviisidele, uued ehitised, aga ehtne õhkkond – isetehtud, kulunud, hetke ajel loodud tänavakunstiga, ei midagi liiga uhket. Peale selle meeldivad ka vanalinnad ning hästi planeeritud ja hoonestatud segaelamurajoonid, mis on renoveeritud vanu materjale ja meetodeid arvestades ning mis jätavad ehtsa mulje, samas kui mõni uuenduslik ülimodernne lisandus on ka lahe.

Ajalooline paigutus on samuti tähtis. Ma ei taha ilmtingimata, et linn oleks mugav. Pigem soovin, et see stimuleeriks mind ja tekitaks minus emotsioone – mõnikord rõõmu, mõnikord kurbust. (Vabandust selle segase vastuse pärast, mulle meeldivad segased linnad. Kõndisin kord Ülemistest kesklinna ning see oli kummaline ja suurepärane kogemus.)

Liiklus muutub järjest keerukamaks paindlikuks süsteemiks. Millised praktilised lahendused ja tõhusad meetodid on tulevikulinnadel liiklusummikute vältimiseks?

Lahendused võivad hõlmata mitut faasi/trendi.

MINEVIK/OLEVIK. Liikluse vähendamine, ülevalt-alla-meetodid, mõnes kohas tuleb hoolikalt kaaluda teede lisamist (ei tööta) ja liikluse pärssimist (teekasutustasu, piirangualad / lubatud ainult kindlad numbrimärgid). Enne selle rakendamist tuleb kasutusele võtta alternatiivsed liikumisviisid (bussid, trammid, head rattateed, üksteise lähedal asuvad teenused, et vähendada reisimisvajadust). Alati ei saa ka asendada vajadust isikliku auto järele (inimesed võivad töötada mitmes kohas, ebatavalistel aegadel või kohtades). Pean märkima, et oleme loonud linnades keerukaid probleeme viimatiste modernsete planeerimisideaalide tõttu, nagu detsentraliseerimine, üldplaneering, liiklusplaneerimise hegemoonia, isiklikele autodele toetumine… Aega ei saa tagasi pöörata ning olukorda saab lahendada ainult uuenduslike ideede abil ja sellega leppides (meil ei ole võimalik lähiajal teha linnadest kompaktsed kohad, kus kõik on käe-jala juures, kuigi see võib olla (kohandatud) lõppeesmärk).

LÄHITULEVIK. Tehnoloogia, nagu tehisintellekti juhitud valgusfoorid,ümbersuunamine, simulatsioonimudelid ja muu selline, võib aidata suunata liiklust, etvältida ummikuid. Ka nutikad rattateed jms. Kui Tallinnas (ja üldiselt Põhja-Euroopas)kasvab autode arv aga edasi, võime jõuda jälle süsteemi võimaluste piirini, kuigi hiljem.

TULEVIK. Virtualiseerimine, isesõitvad autod (koos tavaliste autodega). Tulevikus võivad uuenduslikud ideed nihutada linnade aegruumi: varem muutsid sõidukid, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (tõllad, rongid, autod; telegraaf, telefon, internet) liikumise/suhtlemise pikemate vahemaade tagant kiiremaks; nüüd ei ole meil tänu virtualiseerimisele vaja üldse liikuda, mis tähendab, et meil on aega muudeks asjadeks (ja ka ruumi, sest võime olla ükskõik kus). See muudab liikluse logistikat. Sama kehtib ka isesõitvate sõidukite kohta: me ei pea ise sõitma ning nad suudavad arvutada teekondi ja optimeerida liiklust paremini kui inimesed, muutes liikluse ehk sujuvamaks.

Aga nagu te ütlesite, siis on linn (ja liiklus) keerukas paindlik süsteem, mis tähendab, et me ei saa seda ette ennustada – kõige selle koosmõju tulemus võib olla üllatav.

"Peaksime kasutama simulatsioone ja katsetama muudatusi ning muutma suunda,kui need ei tööta. Planeerimine peabki olema eelkõige paindlik."

Millised tegevussõlmed on modernsete kontorihoonete piirkondades umbes kümne aasta pärast?

Ma loodan, et kõik sõlmed on mitmekesisemad ja segatud – mitte ühtlased, vaid omaenda identiteediga. Nii et parima stsenaariumi järgi areneks iga linnajagu ainulaadseks õilmitsevaks ökosüsteemiks, mis toetab selles osalejaid, kelle valdkondade vahel valitseb sünergia.


Kümne aasta pärast on Ülemiste piirkonnas mitmesuguseid transpordivõimalusi, nagu lennujaam, Rail Balticu jaam, bussijaam, trammiliinid jne. Kuidas saaks see kõige paremini suurendada Eesti konkurentsivõimet ja heaolu?


Ülemiste City on tõesti praegu kogu Põhja-Euroopas ainulaadne projekt ja sellest võiks saada rahvusvaheline tarkade lahenduste katsetuste kasvulava. Nagu ütlesin, on liikumine väga tähtis. Arvan, et seal liikuma hakkavate inimeste prognoositud hulk suurendab linnajao tulevikuvõimalusi nii palju, et seda peaks võib-olla planeerima täiesti uute ideede järgi. On võimalik, et piirkond areneb nii kiiresti, et traditsioonilisi planeerimistavasid kasutades on võimatu sellega sammu pidada ning arengu pidurdamine (ainult bürokraatia pärast) võib mõjutada nii Tallinna kui ka Eestit. Aga planeerida on vaja, muu hulgas ka selleks, et kinnisvarahinnad oleksid stabiilsed. Teise võimalusena võidaks Ülemistes korraldada katseprojekt, kus planeerimine on tolerantsem, luues vaid raami näiteks turvalise terve keskkonna ja soovitud tegevuste jaoks ning jättes ülejäänu osalejate otsustada. “Ülemiste vabaks!”


Tähtis on meeles pidada, et ala piiritleb raudtee. Selle tõkke katkestamiseks tuleks kasutada uuenduslikke disainilahendusi ja rakendada ka põhjapoolseid ühendusi (ja ootavat, unarusse jäetud maa-ala).


Kirjeldage oma uurimisprojekti Ülemiste City piirkonnas. Milliseid andmeid olete projekti jaoks Ülemistest juba kogunud? Mis on uuringu praktiline tulemus?

Me uurime:

  1. mikrosimulatsioonimudeli abil mobiilsust kui keerukat süsteemi ning kuidas seda mõjutavad uued liiklusmudelid ja muutuv võrk;
  2. elutähtsate linnapiirkondade näitajaid;
  3. linna majanduslike osaliste käitumist ja asukohaeelistusi nutilinnas. Kasutame telekommunikatsiooniandmeid, mitmesuguseid asukohapõhiseid statistikaandmeid, aga ka tavapäraseid kvalitatiivseid andmeid (intervjuusid). Meie eesmärk on saada teada, kuidas linnad tõenäoliselt/võimalikult muutuvad, ja luua meetodid, mis aitavad linnu tulevikus paremini planeerida.

Tegite 8. oktoobril 2020 põhjaliku ettekande seminaril“ Tark linn teel tulevikku”, mille korraldasid TalTech Mektory ja Ülemiste City. Tõite oma esitluses pealkirjaga “Smart Urban Futures: Planning for Uncertainty” välja urbanistika ja linnaplaneerimise nutistamise probleeme, näiteks selle, et veel tundmatu kvalitatiivne muutus inimelus on määramatu. Kui võrrelda määramatust väiksemates linnades, nagu Tallinn või Helsingi, määramatusega suurtes linnades, nagu Shanghai, New York või Pariis, siis mida võiks selle kohta öelda?

Üleminekud (näiteks tööstusrevolutsioon, liikumine teadmusühiskonna poole, tööstus 1.0–4.0) on keerukates süsteemides loomulikud ja ma arvan, et üleminek, mille põhjustab üldlevinud tehnoloogia ja digiteerimine, on lihtsalt järjekordne üleminek, mis teeb linnad programmeeritavaks ja täistehnoloogiliseks. Meie juhime linnu (digitaalsüsteemide abil, aga ka sondide ja sensoritega) ning linnad juhivad meid tsükliliselt.

Üleminekud on tavaliselt väga üllatavad – me ei oleks suutnud 30–40 aastat tagasi näha ette tänapäevast elu. Üks võimalus on seega proovida linna ette kujutada: milline võib olla meie tulevik, kui meie elu (ja linnakeskkond) on järjest enam virtuaalne; me elame oma elu eri platvormidel mitmesuguste avataridena (millest mõni on automaatne, mõnda juhime ise ja mõni jääb alles isegi pärast meie surma); ja me muutume järjest enam võrgus elavateks küborgideks mitmesuguste seadmete tõttu, millega oleme ühendatud ööpäev läbi (peale telefonide ka kunstjäsemed ja muu selline, nutiseadmed ja riided, mis koguvad andmeid ja juhivad meid, luues sujuvalt ühenduse kujuteldamatute üleilmsete süsteemidega). Ma arvan, et sellised üleminekud (nagu industrialiseerimine) on üleilmsed, nii et nende mõju ei erine (suurtes) linnades. Digitaalne kõrvalejäetus on aga suur probleem arenguriikides, kel ei ole võrgule juurdepääsu. Nad tõrjutakse mängust välja.

Mainitud seminari ajal oli määramatuse diskursus peamiselt seotud pandeemiatega. Pärast seminari sai see tähtsaks ka välisjulgeoleku ja energiahindade valdkondades. Esimene valdkond valmistab muret peamiselt poliitikaasutustele, teine aga kõikidele tavakodanikele ja ettevõtetele. Kuidas mõjutavad need teemad linnade arenemist pikemas perspektiivis?

Pandeemia on hea näide määramatusest: me (vähemalt teadlased) teadsime, et see mingil ajal tuleb, aga me ei olnud ette valmistunud. Ma pole kindel, kas oleksime valmis ka järgmine kord (välja arvatud rahvamasside kontrollimiseks). Kui see on selge, võib probleemi näha kõikjal. Kliimamuutus, immigratsioonikriis, üleilmne majanduskriis, välispoliitika… Linnadega on see seotud eelkõige planetaarse linnastumise tõttu –muutused toimuvad praegu peamiselt linnades ja nende mõju on linnadele suur (kui ei looda vastupidavat poliitikat, mis aitab uue olukorraga kohaneda).
See on seotud teisegi teemaga:

"keerukate süsteemidena on linnad samuti määramatud (mitte ainult üleilmse nähtusega seotult) ja seda tuleb linnu planeerides arvesse võtta."

Optimeerimine ja puhas tõhusus eemaldavad puhvri – kui tekib kriisiolukord, on see laastav. Näiteks, kui me säästame ja vähendame intensiivraviosakonnas töökohti, mõeldes ainult tavalisele olukorrale, oleks pandeemia katastroof, sest meil pole võimalik kiiresti reageerida (intensiivõdede väljaõpe kestab kaks aastat*). Lahendusenavõiksime “raisata” raha aga ülemäärastele teenustele (näiteks varuõdedele). Sama kehtib kõige kohta.

Nagu olete öelnud, siis muutuvad linnad pidevalt. Mõnel määral muudetakse linnu ülevalt alla, kasutades tööriistadena igasuguseid plaane ja poliitikat. Aga linnad muutuvad ettevõtete ja eraisikute tegevustest mõjutatuna ka alt üles. Kas on mõistlik võrrelda ühiskonna autoritaarseid ja demokraatlikke suundumusi ülevalt-alla- ja alt-üles-linnaarendusega?

Arvan, et peaksime hoopis rääkima ülevalt-alla-käsitluse ja alt-üles-käsitluse koosmõjust. Mõlemal on vaja teineteist ja neid kasutatakse (eelistatavalt) ühise eesmärgi nimel –elutähtsa elava linna nimel, mis sobib kõigile. Alt-üles-dünaamikata (ettevõtted, asutused, kultuuriüksused ja eraisikud, kes elavad oma elu) sureksid linnad välja; kui selliseid protsesse ei reguleerita, on tagajärjed tõenäoliselt halvad (piirkondade maine langeb, kinnisvarahinnad on ebastabiilsed, ilmneb korruptiivset, isegi poolkriminaalset tegevust); ülevalt-alla-süsteem ei tohiks aga takistada positiivseid alt-üles-protsesse. Peale selle peab süsteem olema läbipaistev: planeerimissüsteemi kõikidel tasemetel ja osalistel on loomupäraselt teiste üle võim, mida tuleb jälgida.


Linnade evolutsioon ei ole lineaarne ega sujuv. Kas seda saab võrrelda rahvastetõusu ja langusega või tsivilisatsiooni elutsüklitega (arvestades Kondratjevi laineid– kümme aastat kasvu, kümme aastat langust)?

Saab küll, see on loomuomane kõikidele süsteemidele. Need on head näited. Kokku ei ole lepitud aga selles, kui pikk on tsükkel või kas seda on üldse võimalik kindlaks teha. Mina pean Kondratjevi laineid pigem sellise kõikumise metafooriks, mille korral ei ole täpsed aastad tähtsad.

Kuues Kondratjevi laine (Schumpeteri innovatsiooni- ja ettevõtlustsüklist), mida on kirjeldatud alates 2020. aastast nutipöördena, peaks hõlmama tööstusliku ja ideoloogilise rohearengu eri elemente, mis muudavad majanduse ja energiakasutuse säästlikumaks. See on aga positiivne stsenaarium. Eriti pakuvad kliimamuutustega seotud vastutust puudutavad ideed huvi nooremale põlvkonnale, kes on sündinud 2000. aasta ringis. Kas on võimalik, nagu kirjutas pangandusstrateeg Peeter Koppel ( Eesti Päevaleht, 24.01.2022 ), et üleilmse kliimaärevuse asendab rahutu ja karm olelusvõitlus (mille põhjustavad kiire hinnatõus, valitsuste hiigelsuured laenud ja poliitiline ebastabiilsus)?

Raske öelda… Ma ei tahaks seda täpselt ennustada. Loodan, et mitte. Püüame olla positiivsed. (Minu enda pessimistlikust kogemusest nii palju, et ma elasin üle 1980ndad, mil valitses ärevus looduse saastumise ja võimaliku tuumasõja üle, ning ma tean, et Eesti inimestel oli eriti põhjust selle üle muret tunda. See asendub millegi muuga ning ideede ja väärtuste evolutsioon võib (kahjuks) olla aeglane ka kliimakriisi korral.)

Schumpeteri tsüklist tuleneva püsiva innovatsiooni faasi asendamatu eeltingimus on paremini haritud ja emotsionaalselt tasakaalukamad inimesed. Vastasel juhul põhjustab järjest kiirenev innovatsioon ilma loovuseta meie tsivilisatsiooni hävimise, mis tähendab ka meie innovatsioonivõime ja sellele avatuse lõppu. Kas nõustute selle kergelt düstoopilise väitega?

Kui pidada Schumpeteri tsüklit loodusjõuks, on see väide tõenäoliselt tõene… Kuna see on väga sarnane ökoloogiast pärit kohastumustsükliga, näen mina seda pigem tööriistana, mis aitab mõista, kuidas hallata keerukaid süsteeme (ja praegune linnaplaneerimine on pigem haldamise moodi). Kohastumustsüklit arvestades ei tohiks me mõelda, et kasv ja sellega seotud stagnatsioon (näiteks ettevõtete oma) on igavesed –need saavad ühel hetkel otsa ja vabastavad ressursid. Kui me ei võta seda arvesse, on krahh suurem. Vabastatud ressursid korralduvad (ise) ümber uutel viisidel ja kasvamine algab uuesti. See on linnu arvestades väga lihtsustatult öeldud, aga järeldus on, et

"optimeerimine ja tõhusus töötavad ainult kasvufaasis ning võivad takistada uuenemisvõimet (nn loominguline häving)."

Kuigi see mudel töötab liikide ökoloogias (kui suured roomajad ei oleks välja surnud, ei oleks imetajad endale kohta leidnud), ei soovitaks ma seda ühiskonna/linna korral rakendada tõsisemalt kui metafoorina.

Meie aja filosoofid kipuvad tegelema düstoopiatega, kinnisvaraarendajad müüvad aga utoopiaid. Kui mõelda linnade määramatusele, siis milline neist kahest trendist on teie meelest määramatum? Kas programmeeritav linn on pigem positiivne või negatiivne?

Filosoofiliselt kasutatakse nii utoopiat kui ka düstoopiat selleks, et kritiseerida praegust ühiskonda. Düstoopia korral näidatakse ühiskonda, kus on kiirenenud kindlate ühiskondlike suundumuste areng, mille tulemus on tavaliselt totalitaarrežiim, tuumakatastroof, pandeemiad, ökokatastroof, tehisintellekti ainuvõim ja muu selline. Utoopial on sarnane eesmärk, aga selles näidatakse võrdõiguslikku ja rahulikku ühiskonda, mille probleemid on lahendatud. Turunduses läheb mängu aga kõik seaduslik, nii et oma toote esitlemine võimalikult positiivselt on täiesti vastuvõetav (seaduste järgi). Kas see on ka eetiliselt hea, on teine lugu. Üsna küsitav on, kas kana on enne tapmist oma puuris õnnelik. Kui see aitaks, kasutaksid ettevõtted ka düstoopilisi kujundeid, aga ma usun, et klientides kasvav ärevus takistab seda.


Mis puutub määramatusse, siis minu meelest üritavad nii utoopiad kui ka düstoopiad juhtida meie tähelepanu määramatute tingimuste tõttu tekkinud võimalikele maailmadele, näitamaks, et tasakaalu kadumisel võivad olla ulatuslikud tagajärjed ning kindel poliitika aitaks seda muuta.

Kui vastata teie viimasele küsimusele, siis peame kaaluma selgelt nii programmeeritava linna eeliseid kui ka puudusi ning leppima sellega, et tõenäoliselt on sellisel linnal nii eeliseid kui ka puudusi ja me ei suuda seda veel ette kujutada. (Vabandust igava ja tüüpilise vastuse pärast.)


Teie kolleeg Natalia Levenko TalTechist kirjutas 2020. aastal majandusülevaadete määramatusest nii: “ECB Survey of Professional Forecasters (SPF), mille koostas Euroopa Keskpank, on andmestik, mida kasutatakse tavaliselt selleks, et tuletada prognooside mõõtemääramatust. SPF-is osalejad prognoosivad peamisi majandusnäitajaid, nagu inflatsiooni määr, toodangu reaalkasv ja töötuse määr, ning esitavad ka samade näitajate tõenäosusjaotuse. Üksikud prognoosid saab seejärel ühendada ning uuringu andmete põhjal on võimalik arvutada mõõtemääramatust.” Kui võrrelda seda urbanistikaga, milliseid sarnaseid mustreid võib selles näha?

Kui saan artiklist õigesti aru, siis käsitletakse seal üksikute osaliste prognoose makroskaalal – ma pole kuulnud, et sellist meetodit kasutatakse linnade kontekstis. See võib olla pisut teistsugune, sest meil on üsna võimsaid tööriistu, millega juhtida linna dünaamikat ja käituda prognooside põhjal. Muidugi on linnade makroskaalal selliseid nähtusi nagu tootlikkus või kasv, aga huvitav on siiski mikroskaala ja makroskaal avastastikune toime, st üksikud otsused, mis mõjutavad makroskaalat (ja võivad järsku makroskaala tasakaalu raputada).


On olemas uuem mõiste, suur ebakindlus, mis teeb kontrollimise veel raskemaks. See ilmneb siis, kui tegijad ei ole tegevuse ja selle soovitud tagajärgedega tuttavad või ei suuda selles kokku leppida, ning ainus lahendus on teha jälle ajapikku ja tasapisi otsuseid, mõjutades süsteemi dünaamiliselt.

Kui võrrelda Tallinna ja Helsingit, siis kas nendes linnades tehakse linnaplaneerimisega seotud põhiotsuseid kuidagi sotsiaalselt või kultuuriliselt erinevalt?

Pean tunnistama, et mul ei ole piisavalt praktilist kogemust, et sellele vastata. Ajaloolistel põhjustel on osalusel põhinevad tavad Soome seadustes rohkem kanda kinnitanud. See võib olla esile kerkimas ka Tallinnas. Mõlemad linnad järgivad Lääne-Euroopa tavasid, liikudes linnaplaanil põhinevast planeerimisest strateegilise planeerimise juurde, mis on suurepärane.


Kas veealune tunnel Helsingi ja Tallinna vahel on teie meelest realistlik ja mõistlik? Kui jah, kas saaksite tuua välja mõne uue idee, kuidas projekti paremini lahendada?


Kahjuks ma tõesti ei tea. See kõlas algul nagu suurushullustus, aga olen kuulnud, et sarnaseid projekte on tehtud ka mujal (ja raudteeühendus tuleks mulle kindlasti kasuks)… Usun, et see oleneb paljudest poliitilistest, majanduslikest ja tehnoloogilistest otsustest, millega mul ei ole kogemust. Tallinna-poolsest tunnelilõpust saaks kindlasti strateegiliselt ülitähtis sõlmkoht (maksimaalne juurdepääsetavus ja liikuvus) ja seda ümbritsevat maad saaks kasutada väga mitmel viisil.

Suur tänu teile vestluse eest!

Märkused:

* See olukord ilmnes Soomes, mistõttu kehtestati äridele palju rohkem piiranguid, mis mõjutas nii neid kui ka majandust. Kasu ei saanud keegi.