Gert Jostovi teekaart – aastaks 2075 Eestisse 2 miljonit inimest

Eesti ei ole enam nõrk, vaene ja üksik, vaid tõestanud ennast enesekindla ja hästi arenenud riigina, millel
on tugev majandus ning kindlad liitlased ühises ELi ja NATO väärtusruumis. Ent ükskõik, millisest otsast
lähened – Eestis ei jagu ei tööjõudu ega tarbijaid. Isegi siis, kui rahvastik uuesti suureneb ja vananemine
peatub, ei ole olemasolev inimeste hulk pikas perspektiivis piisav selleks, et hoida Eesti elujärge ja
konkurentsivõimet praeguseks saavutatud positsioonil.

Selle tulemusena kipub kinnistuma olukord, mida mõistavad paljud, kuid mida välja öelda söandavad
vähesed: ühiskonna ülalpidamine nõuab järjest enam makse, aga kahtlane on, kas nendega õnnestub
hoida avalikke teenuseid seniselgi tasemel, rääkimata nende edasiarendamisest.

Rahast veelgi tähtsam ressurss ühiskonna ülalpidamiseks on inimesed. Meie kodakondsus- ja
viisapoliitikat varjutab tänaseni posttraumaatiline stress riigi kaotusele järgnenud poolsajandil juhtunu
pärast. Kuid siingi võiks selgemalt kehtida arusaam, et see, mis on meid toonud siiani, ei vii meid enam
edasi.

Võrreldes jaanuariga 1995, mil riigikogu võttis vastu kodakondsuse seaduse, on elu edasi läinud ja Eesti riik palju tugevam. Peale on kasvanud uus generatsioon, kes on vaba eelnevaid sugupõlvi kammitsenud hirmust oma kodumaal vähemusse jäämise ja rahvuse väljasuremise ees. See aga annab Eesti tulevikuks kindlaima tagatise, sest lapsed sünnivad mitte hirmust, vaid armastusest.

Niisiis on põhjust taasavada Eesti rahvarohkemaks muutumise teemal avalik arutelu, mis oleks vaba hirmust, vihast ja eelarvamustest. Alustuseks tasub üle lugeda professor Rein Taagepera artikkel „Demograafiline vetsupott“, mis ilmus tolsamal 1995. aastal.

Eesti sündimuskordaja on jäänud püsima artikli ilmumise aegsele tasemele. Realiseerunud pole ei Taagepera sõnastatud must stsenaarium (sündide arv aastas kahaneb 10 000-le), kuid veel kaugemal on rahva taastootmiseks vajalik tase 22 000 sündi aastas. Taagepera sõnul nõuab „Eesti tööturg kümne aasta pärast paratamatult 8000 uut töötajat rohkem, kui teismelisi sirgub. Seega kümnendi jooksul 80 000.“

Võõrtööjõu sissetoomine on ka Eesti ajaloos korduvalt järele proovitud variant. Teoorias on see lihtne, aga pikaajalises praktikas keeruline. Seepärast on põhjust läbi analüüsida algatuseks kõik muud variandid Eestiga seonduva tööjõu hulga suurendamiseks.

Alustada võiks näiteks topeltkodakondsuse ametliku lubamisega inimestele, kellel vähemalt üks esivanematest oli 1940. aastal Eesti kodanik. Koroonast vabanev karm maailm sunnib seda ja teisi teemasid nagunii aruteluks avama. Mõnigi välismaal elav rahvuskaaslane võiks sel moel saada täiendavalt motiveeritud rakendama oma oskusi Eesti hüvanguks.

De facto on meil nagunii väärt kaasmaalasi, kes on ühtaegu nii Eesti kui näiteks USA kodanikud. Mida preventiivsemal moel õnnestub teha Eesti konkurentsivõimet tugevdavaid otsuseid, seda suuremat tulu on põhjust nende tulemusena loota. Nii majanduslikus kui ideoloogilises mõttes.

Teine tegevussuund oleks soodustada Soomes ja kaugemal elavate Eesti päritoluga inimeste naasmist, et nende lastest ei saaks võõramaalasi. Praktikas see juba toimibki ja on taganud mitmel aastal rahvastiku üldarvu tõusu jätkuvalt negatiivse iibe tingimustes. Ent senini on see tõus olnud pigem eraldiseisvate üksikisikute kolimisotsuste mehhaaniline summa, mitte suuremahulise riikliku programmi töövõit.

Veel on vaja välja tuua koroonaperioodi oluline kogemus – töösuhete pikaajaline edendamine elektrooniliste kanalite kaudu. Siseriiklikult kaasneks sellega aktiivse regionaalpoliitika raames „viimase miili“ ühenduste väljaehitamine, et soodustada digitöökohtade loomist väljapool suuri asulaid. Nii sise- kui välisriiklikult on vaja nii avalikul kui erasektoril püsivalt ja koostoimes investeerida erinevatesse digikeskkondadesse, mis võimaldavad efektiivselt asju ajada üle maailma ja mis on loonud e-Eesti senise edu. Eraldi toon siinkohal välja vajaduse panustada X-tee edasiarendamisse.

Koroonaperiood suurendas ka globaalsete kaasmaalaste võrgustike huvi kasutada erinevaid digivõimalusi ja sotsiaalmeedia kanaleid, et „Eesti asja“ ajada. Sellist tegevust on põhjust välis- ja haridusministeeriumi koostöös toetada, et tugevdada eestikeelseid hariduslikke, äri- ja kultuurisidemed üle maailma.

Eesti võiks olla nii füüsilises kui virtuaalses mõttes turvaline kodu – rõõm tulla, hea olla –, kus väärt ideed saavad kasvada nagu pärmitaignal. Riikide heaoluindeksi edetabelis on Eesti jõudnud 17. kohale, kusjuures meie kõige kehvemad näitajad selles edetabelis seostuvad rahvatervise olukorraga ning kõige kiirem areng on toimunud sotsiaalse kapitali osas. Võrdluseks olgu toodud Jaapan, mis rahvatervise osas on kõige esimene, aga sotsiaalse kapitali osas suisa kõige viimases ešelonis.

Ning ikka ja alati tasub üle küsida: kas Eestis on ikka kõik tehtud selleks, et meil oleks järjest enamate laste sündimist soodustav turvaline keskkond? Millised on ühiskonnas parasjagu levivad meeleolud, väärtused ja hirmud erinevate rahvus- ja eagruppide lõikes? Kui tugevad on perekonnad ja milliseid käitumismustreid seal põlvest põlve antakse? Kuidas oskavad nii riik, omavalitsused kui perekonnad moodustada noorte ümber tugivõrgustikke nende lapsevanemateks olemise teekonna alguses? Kas vanemahüvitise süsteem toimib jätkusuutlikult?

Iga laps on tähtis – nii esimene, teine kui kolmas. Lapsed võiks olla veelgi enam ühiskondlikes väärtushinnangutes ka sisuliselt soositud, mitte ainult pidupäevakõnedes. Hariduses maailma tippu jõudmist tõestab Eesti koolilaste edu PISA testis, kuid sellest on vähe, kui järjest enam lapsi on hädas vaimsete probleemidega.

Tõsine väljakutse on kõrge inflatsiooni, kiire hinnatõusu ja sellest johtuva elatustaseme languse ohjeldamine. Väikeses ja kergelt haavatavas Eestis on see ühtaegu nii kodanikkonna heaolu kui rahvuse tuleviku küsimus. Mida konkurentsivõimelisemaks muutuvad sissetulekud, seda rohkem on meie peredel põhjust olla tuleviku pärast muretum. Ent heatujulistes perekondades sünnibki rohkem lapsi. Eesti on muutumas sellist tüüpi arenenud riigiks, kus laste arv näitab kõige ilmekamalt elatustaset ja majanduse tervist nii mikro- kui makrotasandil.

Maassa maan tavalla, ütlevad soomlased. Mõneski lõunapoolsemas riigis pole naftatulude toel loodud pikaajalise majanduskasvu hüvesid jagatud võimalikult paljudele, mistõttu kinnistunud klaaslaed ja muud ebavõrdsuse ilmingud tekitavad sotsiaalprobleeme. Talupoegliku taustaga Eesti on seni püüelnud Põhjamaade kombel kodakondsete vahel kõigi hüvede solidaarse jaotamise mudeli poole. Tasub aga värske pilguga analüüsida, kui tugevalt ka Põhjamaad ise sellest mudelist jätkuvalt lähtuvad.

Tabusid ja ammuseid arusaamu revideeritakse praegu kõikjal. Tähtis on probleeme mitte maha vaikida, vaid nendest rääkida avatult ja kõiki osapooli väärikalt koheldes.

Eesti senine edulugu on meid juba viinud selliste riikide kultuursesse seltskonda, kuhu tahavad tulla mitte enam kohalike ressursside kurnamisest huvitatud röövvallutajad, vaid hea haridusega tippspetsialistid, kes on valmis ka omalt poolt panustama enda uue kodu korrashoidu. Nad oskavad hinnata muu hulgas ka tööd, mida oleme teinud oma haridus- ja tervishoiusüsteemi ülesehitamiseks.

Järelikult on meilgi põhjust kavandada nt 10aastast kuldviisade programmi tippõppejõududele või 5aastaseid viisasid jõukatele pensionäridele. Olukorras, kus suur osa meie kooliõpetajatest töötab ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu aastakaupa, võiks vähemalt sama pikk elamis- ja töövõimalus olla nendel väliskodanikel, kellel kvalifikatsioon ja kindel töökoht olemas.

Paljud Eesti päritolu inimesed, kelle põhiline elukoht on välismaal, on viimastel aastatel soetanud siia uut kinnisvara. See tähendab tugevamat sidet Eestiga, sageli ka suuremat valmisolekut siia maksudega panustada.

Kindlasti on neid soetusi julgustanud tegema asjaolu, et Eesti arhitektid, arendajad ja ehitajad on kiirelt kasvanud rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Kui valmib Rail Baltic, tugevneb Eesti kasvupotentsiaal veelgi. Praegu hoogsalt edenev kinnisvarasektor vajab aga samuti pikaajalist visiooni, mille nimel saaks mõtestatult töösse rakendada tänaseks kogunenud potentsiaali.

Poliitilised otsustajad võiks tabudeta ja hirmuta, tihedas koostöös teadlaste ning erasektoriga alustada avatud meelel arutelu, kuidas tuua Eestisse elama ja tööle uusi sihtgruppe. Miks Leedu on viimastel aastatel suutnud saavutada Eestist kõrgema SKP per capita, hoolimata kõrgemast töötuse määrast ja välisvõlast? Eks ikka sellepärast, et neil on lihtsalt rohkem inimesi.

Nii Kreenholmi kompleksi kui mõne teise hea potentsiaaliga, ent investeeringuid vajava objekti kordategemist kavandades kerkib küsimus: kes küll on need kõrget lisandväärtust teenivad tippspetsialistid, kes seal igapäevaselt tööle hakkaks? Kuidas kindlustada nii avaliku kui erasektori poolt tehtud investeeringute tasuvus?

Eestist pindalalt veidi väiksem Holland suudab edukalt ära toita üle 17 miljoni inimese. Miks siis ei võiks Eesti võttagi sihiks kasvatada oma töökäte arvu järgneva poolsajandiga 2 miljonini? Sellises riigis oleks kõige kõrgema iibega rahvus ikka eestlased. Eesti riik pakuks jätkuvalt eestlaste keelele ja kultuurile parimaid arenguvõimalusi – aga teeks seda ka teisest rahvusest inimeste abiga.

Täispikk artikkel avaldati Äripäevas 30.04.2022