Mainor Ülemiste AS on omandanud Technopolis Ülemistele kuuluva osa Ülemiste Cityst. Loe rohkem.

Meil on vaja minna tagasi Põhjasõja-eelsesse aega, et linn areneks paremini

Inimeste jaoks on mugavam, kui kodu, töö ja muud elutähtsad teenused oleksid üksteisele võimalikult lähedal. Appi tuleb veidi vanamoodsam mõtlemine.

Eestis on viimasel viiel aastal korda tehtud mitmeid linnasüdameid, antud neile uus nägu – olgu Valga, Põlva või Võru. Üleriigilisel linnasüdamete projektil on olnud üks oluline eesmärk – panna kesklinnad elama. Siiski ei aita seda teha üksnes hea arhitektuuriga linnasüda, vaid selleks on vaja luua modernne linnlik mikrokosmos, kus kõik olulised mootorid töötavad siis, kui vaja ja nii kaua kui vaja – vereringe, mis ulatub igasse sõrme- ja varbaotsa.

„Vanalinna elanikkond on tegelikult päris väikeseks muutunud. Viimase rahvaloenduse järgi oli siin vaid 2300 elanikku, mis võrreldes kogu varasema ajalooga on imeväike rahvastiku hulk. Viimati oli nii vähe umbes siis, kui olid üle käinud Põhjasõda ja katk,“ märkis ERRile antud intervjuus linnakeskkonda uurinud Eesti Kunstiakadeemia doktorant Triin Talk. Kes oleks 90ndatel aastatel ette kujutanud, vanalinn muutub väheatraktiivseks elukeskkonnaks, kuis kinnisvara on pigem odav ning teenuste pakkumine pigem kasin?

Põhjuseid, miks kaasaegsed linnad väsivad, on samad, mis olid ajaloos. Kui ligipääsetavus on kehv, teenuseid ei ole või nad on üksluised, töö ja kodu vaheline liiklus on raskendatud, keskkond on ülemäära rahvavaene või kärarikas, siis hääletavad inimesed jalgadega – nad kolivad sinna, kus on parasjagu parem.

Iga päev tuleb mõelda, mis on puudu!

Tasakaalupunkti leidmine on väga raske – kohad, kus eelistatakse elada ja töötada täna ei pruugi olla samad, mis homme. Ometi pole võimalik kinnisvara arendada 5 või 10 aastase perspektiiviga. Tuleb mõelda vanalinna näitel sadu aastaid ette ning keskkonnad, mis täna on väga atraktiivsed peavad ära tajuma inimeste ootuste muutumised ja isegi väikesed kõrvalekalded. Baasvajaduste kõrval tekivad inimestel uued soovid, mida pole varem kunagi olnud ning mille peale arendusi planeerides ei olnud võimalik tulla.

Kõik algab pihta sellest, kus on kodu ja kus on töö või vastupidi. Need kaks on lahutamatud. Õnneuuringud kinnitavad, et üks viis inimesel endal end õnnelikumaks muuta, on kolida töökohale lähemale, täpsemalt võimalikult lähedale. Tühjad minutid ja tunnid auto, ühistranspordi või jalgrattaga on lühiajaliselt talutavad, kuid pikaajaliselt väga kurnavad, teevad inimesi õnnetuks.

Inimese kõige väärtuslikum ressurss ei ole mitte raha, vaid aeg. Seepärast on paljud nõus maksma rohkem, kui selle tulemusena on võimalik „osta aega“. Hea, kui töökoha lähedal on pood, kus saab kaasa haarata kõik, mida vaja ning kui juuksuris võib hambaarsti juures saab käia vahetult enne või peale tööd nii, et selleks ei pea ette võtma eraldi käiku teise linna otsa.

Kiiresti kohale ja ruttu minema!

Tulevikulinn ühendab inimesele aastasadu vajalikud asjad nagu kodu, töö ja esmavajadused kõigega, mis on moodne, kaasaegne ja mugav. Keskajal oli reisimisvajadus ja -huvi väiksem, kui praegu. Või siis ei olnud see lihtsalt tänasel kujul võimalik – nädalalõpp suurlinnas kontserdil või jalgpalli vaatamas ning esmaspäevaks tööle tagasi – sellist elu ei olnud võimalik elada veel mõned kümned aastad tagasi. Kuid nüüd loeb, et saaks minna ja saaks tulla – kiiresti kohale ja tagasi ning võimalikult väikse ajakuluga. Inimesed tahavad olla seal, kuhu saab kiiresti ja kust saab kiiresti ära.

Tõnis Mägi laulis: „Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.“ Muidugi ei ole maailmas midagi uut. Kuid kiirus täiendab eelkõige seda, et inimestel on niivõrd palju huvitavaid võimalusi, kuidas elada ja mida teha, et nad ei taha lihtsalt niisama olla, aega surnuks lüüa. Nad tahavad kasutada ära iga võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Täisväärtusliku elu ja kõrge elukvaliteedi eeltingimuses on parima asukohaga kodu- ja töökoht, mis on omavahel tasakaalus ning mis on ümbritsetud kõigest sellest, mis ei sunni tegema ühtegi liigset liigutust, et elu oleks tore.

Ebamugavusi võib elus olla, kuid need on pigem teadlikult valitud, näiteks reis keerulisse maalimanurka, kuid ebamugavused ei tohiks olla igapäevaelu sunnitud osa. Mõnes mõttes on meil vaja jõuda tagasi Põhjasõja eelsesse aega, kus kasutud liigutused olid pigem erakordsed. Kõik oli eesmärgipärane ja peaks olema ka nüüd.