Miks kodus töötamine pole võimalik? Hübriidkontori ajastu paradoksid
Iduettevõtluse tõusulaine tõi kaasa kontorite muutumise kodulaadsemaks. Koroonapuhang tegi paljudest kodudest kontorid. Nüüd peavad suurettevõtteid karmi debatti – kas inimesed suudavad kodus tõhusalt töötada? Või on selleks ikkagi vaja kolleegide küünarnukitunnet ja isiklikku kohvikruusi kaasaegses büroomajas? Igal vastajal on oma nägemus.
Aastaid oli valgekraede jaoks kontoris ainus kodu meenutav ese perepilt töölaual. Komme jõudis Eestisse läänemaailmast vaevaliselt. Siis tuli kätte start-up-ettevõtluse aeg, kui normiks muutus ennastunustav ületundide tegemine ja periooditi kogu aktiivse elutegevuse kandumine kontorikeskkonda. Kontor oligi paljudele kodu nr 1.
Skype’i loojate tuules ja riigijuhtide aktiivsel heakskiidul sai Eestist koodikirjutajate Meka. Paljud riigiasutused ja ettevõtted isegi IT-kaugetest sektoritest hakkasid kopeerima iduettevõtete trendikat kontorielu. Ka siis, kui nende vajadused olid teistsugused.
Iduettevõtluse buum on olnud Eestile tänuväärne võimalus kehtestada ennast tegelikkusest suuremana. Oleme kasutanud tulemusliku müügiargumendina Eesti taustaga ükssarvikute arvukust per capita. Aga kõigest paari aastaga on ajastu vibe’i hästi ära tabanud Rain Rannu film „Ükssarvik“ muutunud juba natuke nostalgiliselt lõbusaks vaatamiseks. Start-upidega pole aga ajalugu lõppenud, niisamuti neile omase kontorikeskkonnaga.
Pean saama kontorisse, muidu suren!
Tänaseks on läbi saamas poolteist aastat, kui koodikirjutamine – nii otseses kui ülekantud tähenduses – tuli suruda koduseinte vahele. Nüüd on kodukontori roll uuesti taandumas. Technopolis oma 16 ärilinnakuga kuues Euroopa riigis kogeb igapäevaselt, et töötajate tung tagasi kontoritesse on ettevaatlik, kuid järjekindel.
Oma tööaja jagamine kodukontori ja büroopinna vahel võimaldab hübriidtöö lahendusi laial skaalal. Ole vaid meister iseennast tundma, et valida kõige õigem variant! Erinevate töövormide võimaldamine on paratamatus, mis juhtide tegevust töösoorituse tulemuslikkuse mõõtmisel muudab aina keerulisemaks.
Töökeskkonna kujundamisel on alanud isikupäraste lahenduste aeg, kus enam ei kopeerita ummisjalu üht või teist valitsevat trendi, vaid püütakse leida just enda vajadustest lähtuv stiil. See ei tähenda täielikku tagasipöördumist koroona-eelse ruumikasutuse lahenduse juurde, sest suhtumine töölkäimisse ja kontoritöö tähendus on pandeemia mõjul üksjagu muutunud. Koroonakriis on lisaks digitaliseerimisele, e-kaubandusele ja kaugtööle hoogustanud ka huvi näiteks keskuseväliste kontoripindade vastu.
Füüsiline ja vaimne ruum mõjutavad üksteist vastastikku. Uuele kontoripinnale kolimine tähendab ettevõtetele nende kvantitatiivse kasvu kõrval sageli ka kvalitatiivset muutust. Töökohtade asetus kontoris mõjutab otseselt ettevõtte toimimisloogikat ja tootlikkust.
Selleks, et lennata, tuleb astuda lennukisse!
Paljusid kõnetanud mindfulnessi trendi tasub lisaks üksikisikutele kohaldada ka organisatsioonidele. Igal ettevõttel on põhjust pürgida iseendast suurema teadveloleku poole. See asetab taas uued väljakutsed juhtidele, kellel peab jaguma ärksat vaimu nii iseenda kui oma ettevõtte jaoks.
Hea asukoht, parkimiskohtade hulk ja kvaliteetsed kontoriteenused on kergemini ja universaalsemalt defineeritavad. Aga büroo kohandatavus ja paindlikkus on subjektiivsemad, sest seonduvad kõige orgaanilisemalt iga ettevõtte sisulise põhitööga. Kui on vaja muuta ärimudelit, revideerida tegevusvaldkondi või täiendada teenuste portfelli, peegeldub see enamasti ka töökeskkonnas.
Pool sajandit tagasi tähendas kujutlus ideaalkontorist valgekraedele sageli tseremoniaalset üksi olemist – ühe töölauaga identselt kujundatud kabinettide rida, kusjuures ametikoha kaalukusest andis märku vastava kabineti ruutmeetrite, telefoniaparaatide või akende arv. Nüüd, eriti pärast pandeemiat, määravad kontori olemuse üha enam sotsiaalsed koostöövormid: meeskonnakoosolekud, ajurünnakud, muu tiimitöö. Ühine tööaeg büroos saab mööduda erineva funktsiooniga tsoonides. Üksinda laua taga nokitsemine võib jäädagi kodukontorisse.
Mida tõsisemaks saab ühiskonnas üksinduse probleem, seda enam ihkavad inimesed lähedasi – ning ühe asendusvariandina kasvõi sarnastele tööülesannetele keskendunud kolleege. Nii tullakse kontorisse rahuldama ka oma sotsiaalsusvajadusi. Viimane aasta on näidanud, et tööalase suhtluse nimel ollakse valmis riskima ka nakatumisega ühistranspordis või töökohal.
Hea töökeskkond paneb inimesed tööle. Inimesed on hea töökeskkonna vältimatu, et mitte öelda kõige tähtsam osa. Mööbel või kontorimasinad inimesi asendada ei suuda. Inimestel tuleb olla seal, kus on teised inimesed. Ja töö lendab!